Natuke ajaloost

Endise lastekodu kasvataja Endel Priki kogutud materjali põhjal

Lastekodudest rääkides räägime kultuurist, sest lastekodude eluolu on üldkultuurilise olukorra peegeldus. Juba XVIII sajandil täitis Pärnus lastekodu-orbude funktsioone linna vaestemaja ja kroonikute haigla.

1826.a asutati Pärnus ühing „Armenverrein” (vaesteühing), mille ülesandeks oli hoolitsemine elanikkonna puudust kannatava osa eest. Ühing sai sissetulekuid kaupmeeste annetustest, rikkamatelt linnakodanikelt, kasseerisid liikmemakse, korjandustest, müüdud käsitöödest jne.
16.oktoobril 1838.a avati lastekodu. Lastekodu patrooniks paluti suurvürst Aleksander (hilisem keiser Aleksander II) ja seetõttu kandis asutus kuni 1917. aastani nimetust Aleksander Weisenhaus.
Esimeseks vaeslaste isaks 1838 a. sai Judt. Esialgu oli lapsi 19, ruumipuudus ei võimaldanud suuremat lastearvu.
1847.a laienesid lastekodu ruumid ja asutati lastepäevakodu (asüül), mille eesmärk oli hõivata tegevusetult ringi hulkuvaid lapsi. Lapsed ööbisid kodus ja said asüülis lõuna. Vaesemate perede lastele oli 3 korda päevas tasuta toit.
1890.a valmis Suur-Jõe tänaval maja (endine Pärnu Merenduskeskus), kus kaks asutust koos tegutsesid. Suviti viibisid lapsed Audru suvekodus.
1920.a talvel tulid 7 last ja 3 naiskasvatajat, kellest üks oli juhataja, üle Pärnu jõe jää Räämale, vähene varanatuke järelveetaval reel ja kelkudel. Vanasse kodusse Suure-Jõe tänavas asus linna algkool, hiljem tööstuskool, 1920-1928.a oli riigi alluvuses.
    
1926.a oli lastekodu maavaldus 5,6 ha suurune. Suurem osa sellest oli pargi all, 2,5 ha kartuli ja juurvilja all, 550 m² viljapuude all. Oli väga palju lilli ja olid ka loomad. Osa ehitisi ligi 200 aastat vanad.
Töö-ja Hoolekandeministeeriumi poolt antud varjupaikade põhikirja §28 “Kasvandik saab lastekodust lahkumisel kaasa”:
a) ühe korras ülikonna;
b) ühe uue ülikonna;
c) üks paar korralikke saapaid;
d) kolm komplekti ihu-ja voodipesu;
e) peakatte ja sooja palitu.
20. detsembril 1928.a avaldatakse uus lastekodu kodukord. Ametlikuks nimeks varjupaiga asemele saab „Pärnu linna lastekodu”. Kodu on 80-le kasvandikule, ülalpidajaks Pärnu linn.
    

    
1929. aastal oli kartulimaad 18368 m², kapsamaad 784 m², kaalide all 200m², porgandimaad 450 m², peedid, herned, oad ja maitsejuured 240 m², kurgid 200 m², marja-ja viljapuude all 550 m², sellest maasikate all 49 m². Marjapõõsaid oli 128 karusmarja, 105 punast sõstart, 43 mustsõstraid, 35 õunapuud, 25 ploomipuud.
Loomi oli 3 siga, 48 kana, 2 kukke. 4 parti ja kaks koera.

Uue lastekodu kodukorra järgi antakse kasvandikule kaasa rohkem kui varem:

• üks tööülikond
• 2 paari jalanõusid
• 2 vahetust ihu-ja voodipesu
• vooditekk
• 3 käterätti
• peakate
• soe palitu
• üks paar kindaid
• 3 paari sukke (sokke)
• üks kohver
• 6 taskurätti

1929.-1930. aastad olid murrangulised lastekodu elus. Sai valmis juurdeehitus, ruumidesse sai keskküte ja vesivarustus.
1930.a lastekodus 52 kasvandikku. Kuna lapsed võeti lastekodusse vanemate avalduse põhjal, siis kontaktid vanematega või sugulastega olid olemas ja säilisid. Põhiliseks põhjuseks oli tööpuudusest tingitud vaesus ja lastel polnud vaja oma vanemaid häbeneda. Iga kasvandiku ülal pidamine kuus maksis 33 krooni 75 senti (talusulase palk). Lastekodust lahkumisel oli suviti karjustena teenitud raha niipalju, nagu tollel ajal täismehe mitme kuu palk oli, peale selle lastekodust saadav varustus.
1939-1945 Teine maailmasõda. Sel ajal oli ühele lapsele põrandapinda 1,8 m².
1941-1944 okupatsiooniaja alguses toodi lastekodusse palju uusi lapsi, tubades polnud ruumi ja lapsed majutati saali.
    
1946.a oli lapsi lastekodus 60. Ruumid: 2 poeglaste magamistuba (32 kohta), 2 tütarlaste magamistuba (26 kohta), mängutuba (15 kohta), klassituba (30 kohta), pesunurk, õmblustuba, 2 kasvatajate elutuba, pesutuba, kantselei, poiste riieteladu, tütarlaste riieteladu ja isolaator.
  

Hoonete ehitusaastad olid järgmised: peahoone 1898,köök ja söökla 1760, saun ja pesumaja 1931,sigala 1875, kanala 1875, puukuur 1910, rauatöökoda 1947, puutöökoda 1946. Kokku maad 5,6 ha
    
1957-1958.a oli kasvandikke 84. Lastekodu direktori käskkirjaga reorganiseeriti lastekodu abimajand iseseisvaks asutuseks, varustati pitsati ja nurgatempliga. Lastekodu abimajandi loomine oli hädavajalik, sest isegi fondidest polnud kerge ettenähtud toiduaineid kätte saada. Lastekodu abimajand andis toidulisa, lastekodu lapsi kasutati tööjõuna aias.
1972.a peeti veel karistuseks seda, kui poistel aeti juuksed maha ja tüdrukutele, kes omavoliliselt lastekodust lahkusid, tehti poisipea.
1973.a loetakse ette HM määrus, millega laste füüsiline karistamine on kategooriliselt keelatud.
1977.a aastal oli lastekodus kokku 144 last.
1.juulil 1987.a tuli Pärnu lastekodu kasvandikel oma koduga hüvasti jätta. Lapsed paigutati bussi ja veeti Tilsi ja Muraste lastekodusse. Kasvatajad Helle Viimsalu, Urve Saareleht, bussijuht Avo Laanela ja mõned kasvandikud viidi üle Pärnu Eriinternaatkooli. Kaasavaraks oli päevi näinud autobuss TA-6 (1960. a väljalase), akordion ja vana mööbel. Rääma tänava hooned öeldi olevat lastekodule sobimatud ja kaks kuud hiljem sai ruumid oma käsutusse Noorte Tehnikute Maja. Sulgemine pidi olema ajutine, sest peatselt tuleks ehitada uus lastekodu väikepere elamute baasil. Lastekodu oleks peatselt tähistanud oma 150 juubelit. Haridusministeerium nõudis lastekodu tegevuse jätkamist ja sel ajal ka Nõukogude Liidus anti välja üleliiduline määrus lastekodude olukorra parandamiseks.
1990–2010.a asus Pärnu lastekodu endises Pärnu eriinternaatkool poiste ühiselamus.
Aastal 1990 oli kasvandike arv kahanenud 66-le. Kolme korruseline ühiselamu tüüpi maja ehitati ringi. 18 suurt tuba ehitati 36-ks kahe inimese toaks, 120 akent said kolmanda klaasi, uuendati vihmaveetorustik ja-rennid, valmis saun ja pesumaja. Keldrikorrusele rajati töökoda, jõusaal ja matisaal.
    

2. veebruaril 2010 paigaldati Pärnu Lasteküla nurgakivi.

17. septmbril 2010.a andis ehitaja valminud Pärnu Lasteküla Sotsiaalministeeriumile üle, toimus veel vaegtööde likvideerimine.
25. september 2010 toimus kolimine motoklubiga “Time Riders” ja 17. novembril 2010  toimus Pärnus, aadressil Oja 97 asenduskodu peremajade avamine. Sotsiaalminister Hanno Pevkur andis uue asenduskodu sümboolse võtme üle lastekodu direktorile, Priit Sutt’ile.
       
2011. aasta 1. jaanuaril jätkab Pärnu lastekodu õigusjärglasena Pärnu Lasteküla Pärnu linna hallatava asutusena.
Peremajade ehitamist koordineeris Sotsiaalministeerium. Uute kodude ehitamine läks maksma 25,4 miljonit krooni. Vahendeid selleks taotleti Euroopa regionaalarengu fondist. Riigi omaosalus oli 15%. Pärnu linn ehitist ei rahasta, vaid eraldas maatüki.
Pärnu Lastekülas on kuus peremaja ja üks tegelusmaja. Igal perel on oma peremaja ning majad on nummerdatud.
Peremajades viibivad lapsed täielikul riiklikul hoolekandel. Peremajas nr  5 on “Lootuse” pere, kus viibivad raske-ja sügava puudega lapsed osalisel riiklikul hoolekandel ehk vanema avalduse alusel. Lootuse rühm alustas tööd 1. oktoobril 2000 ja peres kasvavad lapsed, kes vajavad pidevat professionaalset hoolt ja järelvalvet.
Tegelusmajas viibib asutuse administratiivpool. Peale kontoriruumide asub tegelusmajas kaminasaal, kus toimuvad ühisüritused ning lisaks veel saun ja jõusaal.
Seitsmenda peremaja garaažist on savikoda.

Alates 1. veebruarist 2015. pakub Lasteküla peale asenduskoduteenuse ka lapsehoiu- ning tugiisikuteenust raske ja sügava puudega lastele. Korraga pakutakse ööpäevaringset hoidu kuni kümnele lapsele, kellega tegelevad meie kvalifitseeritud töötajad.

Alates aprillist 2017 pakub Pärnu Lasteküla asendushooldust perekodus.

Sama aasta sügisel sai Pärnu Lasteküla uue nime- Pärnu Laste ja Noorte Tugikeskus.

Alates 1. jaanuarist 2018. pakub Tugikeskus ka turvakoduteenust.

Kui me anname endast parima, ei tea me iial, milline ime sünnib me endi või kellegi teise ellu. /Helen Keller/